Muuseumi uus väljapanek tutvustab dokumentide, käsikirjade ja fotode kaudu Anfissa Räppot kui „Kalevipoja“ tõlkijat ukraina keelde. Ukrainakeelne „Kalevipoeg“ ilmus 1981. aastal Kiievis, illustreerijaks Sergi Jakutovõtš. Abielupaari, Ukraina revolutsionääri, kirjamehe ja haridustegelase Jaan Räppo ja Anfissa Räppo mälestuskivi asub Võrumaal Räpo külas.

 

Anfissa Räppo, „Kuidas ma töötasin „Kalevipoja“ tõlkimisel“

Väljavõtted. Keel ja Kirjandus 1980, nr 4

Eesti keelt hakkasin õppima 1911. aastal Jaan Räppo juhatusel. Tema suulises esituses tutvusin siis ka eepose sisuga. Mind hämmastas selle suurejoonelise rahvaloomingumälestise ilu ja jõulisus.
1936. aastal sain „Kalevipoja“ (Tartu, 1935) . Koos J. Räppoga lugesime eepost ja tõlkisime mõned lood vene keelde.

Eepose ukraina keelde tõlkimise initsiaatoriks oli akadeemik A. Krõmski, tundud lingvist, folklorist, ukraina poeet ja polüglott, kes oskas soome keelt. Ta oli „Kalevipojast“ vaimustuses.

Hakkasin tundma õppima Eesti ajalugu, rahvaloomingut ja Fr. R. Kreutzwaldi teoseid. Pärast Kiievisse naasmist ei suutnud ma meie perekonna tragöödia tõttu (pojad olid sõjarinnetel hukkunud) eepose tõlkimist jätkata, ent vahetevahel pöördusin selle juurde tagasi.

1953. aastal algatasid P. Tõtšina ja J. Janovski mõtte anda eepose tõlge välja ukraina ilukirjanduse kirjastuses. P. Tõtšina hindas väga tõlkeid originaalist, mitte aga reaalusest tõlkest. Sooja tähelepanekuga suhtus minusse Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi kollektiiv (Võrus). Muuseumilt sain ma kingiks eepose juubeliväljaande (1961).

Süüme hakkas mind piinama – ning ma asusin selle väljaande teksti järgi taas tõlkima, et lõpetada töö Suure Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks. Viimaks viisingi oma pikaajalise töö lõpule.

„Kalevipoeg“ on koloriidilt rahvuslik ja sisult sügavasti rahvalik teos. Ma püüdsin peegeldada algupärandi rahvalikku koloriiti, õigesti edasi anda kujundeid ja säilitada emotsionaalset jõudu.

Mind ei köida mõnede tõlkijate idee stiliseerida (tõlge) tingimata ukrainapäraseks. Seesugust stilisatsiooni võib lubada üksnes seal, kus see on kohane ja ei ole algupärandiga vastuolus. Kõnealuses eeposes ei ole midagi kunstlikku, ülespuhutut ega maneerlikku. Pildid on elavad ja eredad ega nõua ilustamist. Kujundid on iseenesest kaunid, nende mõjujõud on ebatavaline, sest nad on tulvil seesmist ilu ja sügavat elamuslikkust.

Tõlkes ei saanud ma peegeldada alliteratsioonirikkust.

       * * * * * * *

Ühe rahva eepose või mõne muu suurteose ilmumine teise rahva keeles on ikka ja alati tähelepanuväärne ning erutav kultuurisündmus. Olgem tänulikud tegijaile, meenutades lugupidamise ja imetlemisega neid, kes enam ei tee, ning soovides jõudu ja edu neile, kes veel teevad!

Harald Rajamets

 

Fotol Anfissa Räppo (Hromõhh) (1889-1973)

---