Kreutzwaldi kooli ja Kreutzwaldi muuseumi väljakuulutatud raamatusoovituse kirjutamise võistlusele laekus 13 koolist 90 tööd. Eesti koolide kõrval olid esindatud ka Brüsseli ja Rooma õppeasutused. Kirjutajad olid põhiliselt 7.–9. klassi õpilased. Soovitati lugeda 61 kirjaniku teost. Eesti kirjanike kõrval (Aidi Vallik, Sass Henno, Andrus Kivirähk, Silvia Rannamaa, Oskar Luts, Anton Hansen Tammsaare, Olavi Ruitlane, Jan Rahman, Grethe Rõõm jt) oli oluline osa siiski välisautoritel.

Fotol Eliisabet Raju

11. detsembril 2024

Austatud Viru laulik!

Vana küllalt kuuldud sõna – tõde, et kirjandus me vaimuvalgust teenib, teeb õõnsalt härdaks, kui sõnaosavalt me palet paitab keegi. Loodan, et Te ei pahanda ega tekita ma meelehärmi, et mu sõnu Teile toetab täna luulelendlik värin. Kui neil ridadel siin, mis sirgeldatud tundmata sulest, Teie papalik pilk niivõrd peenelt lasub, hellitades lootust, ootan, et talitate omaenese avalike mõtete järgi ega astu ning tule mu palavat südant oma jahtunud verega mõõtma. Ei ole minul antud seda toorust, et Teilt, mu Viru laulik, miskit nõuda, kuid lubage ma üksnes soovitan ja pärast seda võib me kirjasõna andunult õhku tõusta. Omajagu aastaid saatsite mööda siin provintsis, kuid tunnen, et Te kirjalaad on võru keele ja kultuuri küsimustes jäänud üpris kitsiks. Jäägitult ma austan Teie panust kirjakeele edendamisesse ja virumaist sünnipaika, kuid laske ma näitan Teile seda Võru kuraasi, tarmu, õdusat maastikku ja vaimu paika. See maa, mis hingitseb veel siin Põhjala ääreala tuhmil veerel, ootab armuandi ja mõne meeliköitva kirjamehe teenet. Sulesoldatina teate, et selleks parim viis on sõna, Kaplinski seda juba teinud on ning pehmes hõbevalges unes ulbib nüüdseks minu süda. Loodan, et seda õigepea teeb Teie oma ka!

So silma ikwa päle
Nink põski möda alla
Jooskwa ne pissara;
Ent sa näed kõigel melel,
Et sul es olles eal
Siin ilman silmi olnu ka.

Nõndaviisi itkeb Jaan Kaplinski vanaisa või siis meiemaiselt vanaesä oma „Põrguvalu laulus“, mis trükitud on ühes tema looduga „Kultuurist väläh om hää olla“ raamatus. Need tekstid ja see vaim, mis kootud kaante vahele, on lood Võrumaast ja selle inimestest, mis jäänud südamesse mehele. Kaplinski juurte pärast kanget muret tundis ning neist ka kirjutas ta meisterlikult, on nostalgia siia kogumikku seatud ja eks iga inimhing teab, mida sealsed read tähendavad tegelikult. Ta karge tundemaailm oma luules kaardistanud on loodust meeletut, ta avatud süda on läbi kõmpinud paksu Lõuna-Eesti laane teenetult. Tema lugude intiimsus, mis truudust taga ajades silmi pisaraist kipitama ajavad, on tõekompassiks kõigi võrulaste südametunnistuste tagalas. See raamat ei kõnele lugu, ta mitu tükki pajatab, on jõuetu mu sulg kogu loetu ees, kuid ehk päästab ses´t kimbatusest kirjameeste sugu.

Sestap palun Teid, mu Viru laulik, et loeksite seda kogumikku kanget, mis kirjutatud ammu möödund päevil Kaplinski ja Jumala armust. Ja selgugu siis Teie tahtmise perrä viimseim tõde sellest, millisest kultuurist tõtõst hää om väläh olla. Ja olgugi, et Te kirjakeelse sõnaga kaasa võet aupaiste on ütlemata suur, ärge hüljake oma vaimu paika ja andke Võrumaale suud. Sest siit on võrsunud me Kalevite kangeim jõud ja viljakas on see pinnas olnud teistelegi, ma palun Teid, üks pärastlõuna võtke ning pühendage mõte Kaplinskilegi. Nõnda nagu elate Teie igavesti minu hinges, jääb sinna ka Kapslinki lugude igavene hurm ning mu soovitusest ses´t raamatust kuulgu iga võrumaine kurm!

Teile igavesti alandlik preili Eliisabet Raju

---