Kõikide muuseumide fondid on rikkalikumad, kui temaatilised ekspositsioonid kajastada võimaldavad. Tavaliselt ei saa välja panna pooltki sellest, mis aegade jooksul muuseumisse on kogutud.

Kreutzwaldi muuseum on oma võimaluste poolest tunduvalt paremas olukorras, kui mõni teine ruumikitsikust kurtev majamuuseum. Elumaja interjöör-ekspositsioonis on kogu Kreutzwaldi perele kuulunud (säilinud) mööbel ja lisaks ajastu esemeid ka Võrumaa muuseumi kogust.

Külastajale suletud fondiruumis ehk varakambris on tallel nii kulda kui hõbedat sisaldavaid perele kuulunud tarbeesemeid (lauanõud, kingitused), mida ei saa lahtises (avatud) püsiväljapanekus näidata. Aga vähem oluline pole ka Kreutzwaldi kui kirjaniku isiklik raamatukogu (220 köidet). Sealtki on tehtud valik. Kõige kaunimaks raamatuks on Kreutzwaldi kauaaegse sõbra, keisri ihuarsti Philipp J. Karelli pühendusega nahkköites Piibel. Olulised raamatud on ka need, milles Kreutzwaldi autogramm või märgis. Neid on omanik ise kõige rohkem hinnanud. Siia kuuluvad 18. sajandi trükised.

Kunstnik Gunnar Neeme suurepäraste Kalevipoja-aineliste tööde kõrval on esmakordselt väljas Renaldo Veeberi „Kalevipoeg põrgu väravas“ ja Alfred Oja tööd. 19. saj elanud võrulaste ja Võru laste joonistuste päralt on terve vitriin. Siit võib leida ka Kreutzwaldi poja Alexise töö.

Arvutiajastul pälvivad tähelepanu Kreutzwaldi-teemalised käsikirjad ja kirjandid, mis kirjutatud aastatel 1903-1984. Igal neist on oma lugu, mida saab kuulda muuseumi külastusjuhilt.

Kindlasti leiab iga vaataja näituselt midagi huvipakkuvat ja erakordset, enne kui varakambri uksed jälle aastateks sulguvad.

Näitus on avatud selle aasta lõpuni.

Loo kirjutas Aimi Hollo*

---