Sõbrapäeva töötoas valmistame helmekee, mis sobib kandmiseks nii argi- kui ka pidupäeval. Samuti passib ehe täiendama rahvarõivaid. Osalustasu 10 eurot, vajalik on eelregistreerimine.

Helmekee

Minevikust pärinevate arusaamade järgi ei ole ehted ega rõivaornamendid ainult kaunistuseks, vaid neil on ka maagiline kaitsevõime. Erilist rõhku pandi vanasti pulmade ajal pruudi ehterohkusele – olid ju pulmad naise jaoks üleminekutseremoonia neiust naiseks. Usuti, et kurjad jõud võivad sel ajal pruuti kahjustada, ning pruudirõivaste ornamentikas ja ehetes peituv kaitse- ja tõrjemaagia pidi kurja silma eest kaitset pakkuma.

Eesti naise pidupäeva juurde kuulus rikkalik ehtevalik. 19. sajandil kanti kaelaehetena helmekeesid ja metallkette, rinnaehetena mitmesuguseid sõlgi ja preese, käsi kaunistasid hõbesõrmused. Ehted täiendasid eelkõige pidulikku kostüümi, kuid ei puudunud ka argipäeval. Tagasihoidliku vitssõle ülesanne oli hoida koos särgikaelust. Naistel kuulusid argipäeva juurde ka helmed. Ümber kaela kantud kurguhelmed jäid kaeluses sageli küll võõra pilgu eest varju. Naised kandsid helmeid päeval ja ööl, helmed sai kandja kaasa ka surmajärgsesse ellu.

Rahvas uskus helmeste tervendavasse mõjusse, eriline mõjujõud usuti olevat mustadel kruvilistel helmestel. Rahvatraditsioon räägib, et kui helmed kaelas, pole ka kurjal jõudu.

Vana tava kohaselt kinkisid ristivanemad pisitüdrukutele helmeid. Mõnel pool oli kombeks, et ristivanem kinkis esimesed helmed esimese hamba puhul. Ajapikku kogunes helmeid juurde ning neid sai ümber kaela terve rea.

Rahadega helmekeed kuulusid meheleminekueas neidude kaasavara hulka. Ehted muretsesid vanemad tütarde neiuikka jõudmisel, neid kinkis ka peigmees. Alates 16.–17. sajandist kujunes traditsiooniliseks peigmehe kingituseks pruudile rahadega kee. Sõrmuse andis peigmees pruudile juba kosjade ajal.

---