Suurte isiksuste kirjeldamise kaudu avastab kultuur inimest kogu tema vastuokslikus rikkuses – need kirjeldused jätkuvad aastasadu pärast suurkuju surma, mugandudes üha uutele maitsetele, jõudmata kokkuvõtva lauseni (J. Undusk „Eksistentsiaalne Kreutzwald”, 2004).

Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi neljas väljapanek valmis järk-järgult – 1989 – elumaja interjöör; kirjanduslik osa 1991/1992 (tekst veel nõuetekohaselt ka vene keeles), tõllakuur ja muinasjututuba 1993, saun, lehtla, teemaja (fondiruum).

Koostajad: Aimi Hollo, Siiri Toomik (1994-2012 muuseumi direktor); kujundajad: Leila Pärtelpoeg (elumaja interjöör), Marika Laretei (kirjanduslik osa kõrvalmajas ja aidas).

1987./1988. aastal oli võimalik hakata sisustama Kreutzwaldi elumaja. Põhimõtteline muudatus seisnes kirjandusliku osa ja interjööri lahutamises ning kogu kompleksi terviklikus väljaarendamises, millest unistati juba muuseumi asutamise ajal. Kreutzwaldi elumaja restaureerimisel oli aluseks Niina Raidi koostatud maja ajalooline õiend. Kõrvalhoonest kolisid välja üürnikud ja alumine korrus ehitati ümber ekspositsiooniruumiks, aida juurdeehitus lammutati ja taastati ajalooline välisilme, üles ehitati ka 1948. aastal põlenud laut ja tall. Kreutzwaldile kuulunud krundi piiridest väljaspool, aga muuseumile kuuluva kuuri asemele ehitati täiesti uus hoone, kus on teetuba, fondiruum ja tualetid. Aias lõpetati töötajatele peenramaade jagamine, tööle võeti aednik, alustati kujundamistöödega.

Eesmärk oli Kreutzwaldi kodu sisustada nii, nagu see võis olla tema Võru-aastatel 19. saj keskel. See oli arsti ja võrulase kodu 44 aastat, siin sündis eesti rahvuskirjandus, siin oli oma ajas üksi seisva looja pelgupaik. Küsitavusi ja kõhklusi oli kuhjaga. Kas tohib olla siin ka mõni ajastu ese, mis ei ole kuulunud perekonnale? Kas eriilmelised väljapanekud viies hoones moodustavad külastaja jaoks terviku? Väga oluline oli toetav ja kaasamõtlev muuseuminõukogu (Rudolf Põldmäe, Endel Nirk, Heivi Pullerits, Jaan Eilart, Elmut Laane, Ilmar Reiman).

Nüüd võib öelda, et toonased otsused olid põhimõtteliselt õiged: muuseumi erinevad väljapanekud võimaldavad kõigile külastajatele, arvestades nende iga ja külastuseks planeeritud aega, pakkuda elamuslikku ringkäiku. Süvitsi minekuks on abiks töölehed, teemakohased filmid, muinasjutumänguks nukud, töötoas võimalus muuseumimeene valmistamiseks. Suurenenud on muuseumi avatus erinevateks tegevusteks ja üritusteks. Aga kõige selle juures peab isikumuuseum ikkagi jääma selle isiku muuseumiks, keda ta põlistab.