Fr. R. Kreutzwaldi 216. sünniaastapäevale pühendatud mälestuspäeval 14. detsembril anti üle Kreutzwaldi mälestusmedal ja stipendium.

2019. aasta Kreutzwaldi mälestusmedali laureaat on Rein Veidemann.
Kreutzwaldi mälestusmedal on määratud Rein Veidemannile:
– eesti rahvuseepost “Kalevipoega” tutvustavate ja uusi aspekte lisavate kirjandusuurimuslike käsitluste eest;
– pikaajalise ja missioonitundega tehtud töö eesti eesti kirjanduse ja kultuuriloo mõtestamisel ning tutvustamisel;
– rahvuskultuuri põhiväärtuste eest seismisel oma mitmekülgses ja laiahaardelises tegevuses.

Eesti kirjanduse eepiline algus: piibel ja „Kalevipoeg“
Rein Veidemann

Kõne Võrus Fr. R. Kreutzwaldi muuseumis 14. detsembril 2019 Kreutzwaldi mälestusmedali vastuvõtmisel

Eesti vaimse kultuuri kaks alustala on piibel ja Fr. R. Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg.“ Veelgi laiemalt võttes, mõlemad eepilised teosed osalesid eestlaste kui rahvuse identiteediloomes. Piibel jõudis maarahvani kõigepealt katekismuste näol. Esimeseks eestikeelseks, täpsemalt alamsaksa-eestikeelseks trükiseks oli 1535 Wittenbergis Hans Luffti trükikojas trükitud Martin Lutheri katekismus. Selle koostajaks oli magister Simon Wanradt ja tõlkijaks pastor Johann Koell. Nõnda me teamegi seda meie raamatuloo algust tähistavat teost kui Wanradt-Koelli katekismust. Sellest alates pärineb teatud pühalikkus, mis ümbritseb eesti raamatut – loeme end ju olevat raamaturahvas.

Aga sealt saab alguse ka kirjanduskultuuri algussajandeid iseloomustav mugandamine ning tõlkelisus. Sest see, mida võime pidada eesti kultuuri tõeliseks algupärandiks on regivärsiline rahvalaul, mida Kreutzwald – ühelt poolt küll valgustajana, aga teiselt poolt romantismi ettekirjutust järgides – jäljendas „Kalevipojas“. Olgu meenutatud, et Lauluisa kirjamehena sai rahva seas tuntuks ikka kõigepealt „Viinakatku“, „Sipelga“, Maailm ja mõnda“, „Kilplaste“ ja „Reinuvader Rebasega“. Selle saksa rahvajutu muganduse 1953. aasta trükk oli ühtlasi minu esimeseks kokkupuuteks Kreutzwaldiga, tõsi küll, veel ema ettelugemisel. Rahvakirjaniku tegi Kreutzwaldist aga hoopis  1842. aastal avaldatud jutustus „Waga Jenoveva ajalik eluaeg“, mille eeskujuks oli Georg Otto Marbachi „Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva“ (1838). Sellest raamatust ilmus järgmistel kümnenditel üheksa trükki kogutiraažiga 16 tuhat eksemplari. Veel sajandi lõpulgi ilmus omakorda Kreutzwaldi jutu teisendeid. Jenoveva-laadseid sentimentaalseid jutte ilmus veel 1910. aastalgi, kui kirjanduskultuuris oli juba pööre toimunud Noor-eesti kultuuriliikumise näol. Tänapäeval klassifitseerub seesugune ajaviitekirjandus „naistekate“ žanri alla. Nii et Kreutzwaldi võib õigusega pidada ka eesti „naistekate“ alusepanijaks.

Aga tagasi piibli juurde. 1686. aastal ilmub Riias trükituna lõuna-eestikeelne „Vastne Testament“, mille peamisteks tõlkijateks peetakse traditsiooniliselt Andreas Virginiust ja tema poega Adrian Virginiust. See tähendab muuseas, et lõuna-eesti keel (võru murre) sai sisuliselt enne kirjakeele staatuse kui põhja-eesti ehk nn tallinna keel. Täispiibli ilmumine 1739 Anton Thor Helle tõlkes, seejuures põhja-eesti keelde hakkas aga tulevase eestlaste ühise kirjakeele kaalukaussi kallutama põhja suunas.

Mida tähendas piibel ja laiemalt võttes kogu sakraalkirjandus (kateksimused, jutlused, vaimulikud laulud) eesti vaimukultuuri arengule? Esiteks, lõi piibel eeldused lugemisoskuse levikuks seisusest sõltumata ja oli seega esimeseks sammuks seisuslike barjääride ületamisel. Teiseks soodustas see lugemis- ja kirjaoskuse teket ning levikut. Kolmandaks tähendas piibli levik eri keeltes kultuurimälule uue mõõtme andmist. Varasema suulise levitamise ja ümberkirjutamise kõrvale, aga isegi asemele astus mälu massiline tiražeerimine. Neljandaks avas see kanali arhetüüpsete süžeede, motiivide, tegelaste, olukordade, väärtushoiakute levikuks. Ja  viiendaks tähendas piibli ilmumine rahvakeeltes, sh eesti keeles kirjutamise ja lugemise nö iseseisvumist. Sealt peale võisid tekstid eksisteerida lahus kirjutajast ja lugejast nii ajas kui ka ruumis. See omakorda soodustades vaatepunktide rohkust ja tõlgenduslikku mitmekesisust. Kuigi tegemist oli kanoonilise tekstiga, avas see ukse piltlikult öeldes lugemisdemokraatiale.

Piibel toimis sotsiaalse sidustajana, sest see muutus koolikirjanduse osaks, sealt omakorda eestlaste hariduse osaks. Piiblilugude ja -legendide tõlgendused võimaldasid lugejate ja nende elu ülekandmist loetu taustale, viimane omakorda avas võimaluse võrrelda oma elu piibli müütilise eluga. Piibli kooli- ja kantslitõlgendused jätkusid lugejate endi dialoogiga Piibli üle, aidates kristliku eetika normidel juurduda kulutuurinormideks (tabudeks, töökohustuseks, hoolitsuseks vanemate ees, karskuseks jne, mis mõistagi ei toimunud iseenesest üksnes pühakirja mõjul, vaid ikkagi dialoogis sellega. Piibel, eriti Vana Testament kujutab endast Lähis-Ida rahvaste ja iidsete kogu- ning ühiskondade saatuselugu, põimituna elunormide, ettekirjutuste ning nende rikkumisega kaasnevate karistustega, ümbritsetud mõistulugudest. Uus Testament on aga armuõpetus, lootuse- ja lohutuse kuulutus, jumaluse astumine inimese kõrvale jumalinimese, Jeesuse kujul. Evangeeliumid koosnevad kümnetest, varieeruvatest lugudest, igaüks omakorda varustatud mõistukõneliselt õpetusliku sisuga.

Aga selle piibli kõrvale loob Kreutzwald oma eepose, mis oleks mälestusmärk ühele rahvakillule ning tema ürgsele, algupärasele luulekeelele. Ainus ülistus seisneb „Kalevite kanges rahvas“, muus osas on aga tegemist looduslapsest hiiuga, kes metafoorselt kehastab ühtlasi rahvajuhti, mitte küll alati kõige targemat, pigem stiihiliselt tegutsevat ja koguni teistele ja lõpuks ka iseendale õnnetusi külvavat tegelast. Kreutzwald kogub Faehlmannist jäänud kunstmuistendid ning põimib neist lugude sarja. Ja millega algab „Kalevipoeg“. Üllatus, üllatus – laenamisega! „Laena mulle kannelt, Vanemuine“, alustab Kreutzwald oma eepost. Seegi esimene lause signaliseerib meile, järellugejaile, et Kreutzwaldi jutustatud lugude aines ei ole kõiges algupärane. Algupäraseks teeb loo selle  pühendamine oma rahvale, rahvale sakraalse, pühadust vääriva mõõtme andmine, nii nagu piibel on teinud seda kristlastega.

Nii August Annist kui ka Felix Oinas „Kalevipoja“ uurijatena on registreerinud „Kalevipojas“ endaski üksjagu piibli motiive, aga ka indo-euroopa päritolu mütoloogiat. Kõige ilmsem neist on Kalevipoja taassünni motiiv, mille kohta rahvapärimuses on olemas Oinase sõnul üksnes üks üleskirjutus, nii et Kalevipoja kojujõudmine ja oma rahvale õnnetoomine võib olla kauge indo-iraani päritolu, aga võib-olla ka isetekkeline.

Motiivide laenamine, aga ka rööbitine isetekkelisus ei kahanda vähimalgi määral „Kalevipoja“ tüvitekstilisust eesti rahvuslikus identideediloomes. August Annist ongi nimetanud „Kalevipoega“ „rahvaluulel põhinevaks rahvuseeposeks.“ Ikka ja jälle meenutatakse sellega seoses ka balti-saksa estofiili Georg Schultz-Bertrami kõnet Õpetatud Eesti Seltsis 1839. aasta oktoobris – niisiis kakssada kümme aastat tagasi! –, milles dr. Bertram enda tõstatatud küsimusele, kuidas  tagada pärisorjuse all ägava rahva valgustatus ning vaimne taassünd, vastanud: „Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!“.

Kreutzwald ise nii optimistlik „Kalevipoega“ luues polnud. Pigem vastupidi. Sellel eeposel pidi olema samasugune staatus, nagu Homerose „Iliasel“ ja „Odysseial“ – jutustada lugu ühe rahva kuulsusrikkast minevikust, selle rahva võitlustest oma eluõiguse eest. Et kunagi, kui eestlased on sulandunud mõnda suuremasse kultuurrahvasse koos oma keelega, siis vähemalt on nende suuruse jälg nähtav, nagu vanade kreeklaste monumendid, muistsete egiptlaste püramiidid või maiade ja asteekide, inkade mälestusmärgid. Meenutagem, et „Kalevipoja“ ilmumise järel 1862 rahvavälja-andena, ilmus Lydia Koidulalt 1865 Lydia teise raamatuna (seekord isa Johann Voldemar Jannseni nime all) mugandus saksa kirjaniku W. O. v. Horni teosest “Huaskar”  – “Peru oma viimane Inka”.

Nii piiblis kui ka „Kalevipojas“ avaldub eesti keel eepilisel kujul, isegi kui seal jutustatakse mitte ainult imetegudest, vaid kirjeldatakse isikuid, sündmusi ja loodust.  Ja kuigi tegemist on sakraalteostega, ei ole see olnud takistuseks nende parodeerimisele, neist pastiššide loomisele. Vaimukalt parodeerida saabki üksnes tõeliselt suurt kirjandust. Nimetagem siinkohal kas või Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestusi“ või sel aastal ilmunud Andrus Kivirähki romaani „Siniste sarvedega loom“. Kivirähk teatavasti parodeerib oma kolumnides koguni Jumalat ennast, tõsi küll, mõnikord üsna maitsetuse ja labastamise piiril.

Paljudes Eesti kodudes seisavad nii piibel kui ka „Kalevipoeg“ raamaturiiulil aukohal, mõnel koguni nahkehisköites. Kuigi vähesed on lugenud nii ühte kui teist eepost rida-realt lõpuni läbi. See polegi oluline. Oluline on teadmine, et need kaks suurt sõnateost kujutavad endast meie eestlaseks olemise vaimseid tugipiilareid.

Kui Kreutzwald oli algul „Kalevipoja“ lõpetanud, siis pani ta tema istuma pilvepiirile oma isa Kalevi ja ema Linda kõrvale. Aga see ei rahuldanud teda. Lugejale, kogu rahvale tuli jätta siiski lootus, et ükskord algab aega jne. See lootuse kujund elas eestlastes kõik need ajad, mil nad võõraste valitsejate poolt allaheidetuna, aga tegelikult ainsatena selle maa pärijatena seda maad ka harisid. Kuni jõudis kätte võimalus ja hetk, kus see lootus uue väljenduse leidis, laulva revolutsiooni harjal 1988 Heinz Valgu hüüdes „Ükskord me võidame niikuinii.“

Sellest ühest korrast on nüüd saanud juba 31 aastat. Eepose kuulutus on täide läinud. Terve inimpõlv eestlasi on võidujärgses vabaduses sündinud ning Eesti tulevikku enda kätte võtmas. Kreutzwaldi ennustus on täide läinud. Kalevipoeg ongi koju jõudnud „Oma lastel′  õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“

---