1879. aastal ilmus esmakordselt Dr. Fr. R. Kreutzwaldi „Kodutohter“ – õpetus, kuda haigetega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitusi tehtama. „Kodutohtrit“ on ilmunud viis korda (1879; 1884; 1890; 1900; 2001), lisaks üksikosade kordustrükid.

„Kodutohter“ ei ole ainuke Kreutzwaldi tervishoiualane väljaanne („Lühike õpetus tervise hoidmisest“, „Teejuhataja ämmakooliliste õpetuse juures“), aga kindlasti kõige populaarsem. „Kodutohtri“ viimane trükk, mis ilmus 2001. aastal Maalehe Raamatuna, müüdi üsna kiiresti läbi. Küllap siis vajab ka meie kaasaegne vana tohtri soovitusi, kuidas haigustest jagu saada.

Kreutzwaldi nõuanded põhinevad tema aja arstiteadusel ja on kokkuvõte tema 44-aastasest praktilisest arstitööst. Üheks eesmärgiks on lükata ümber talurahva seas levinud väärarvamusi ja usku posijate nõuannetesse. Lisaks propageeritakse „Kodutohtris“ hügieeninõuetest kinnipidamist. Kreutzwaldi põhimõte on, et osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma.

Väljavõtteid Kreutzwaldi soovitustest ja mõtetest, mis on kajastatud järgmistes väljaannetes: „Kodutohter“, „Lühike õpetus tervise hoidmisest“ ja „Sipelgas“

  • Haiguste parandamist toimetab looduse vägi, milleta arst midagi ei võiks teha. Osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma…Looduse vägi on meister ja arst tema sulane, kes igas tükis meistri käsku peab täitma.
  • …ja vägev terviserohi seisab külakaevudes ja allikates, mida igamees rahata võib saada…kes seda asja tühjaks peab, see võib pärast kui enne oma raha apteeki viia, kus, jumal paraku, niisugune rahaahnus mõnegi rohumüüja südant täidab, et ta seda patuks ei arva, vaese inimese käest ühe tühja rohu eest, mis mitte enam kui 20 kopikat ei maksa, rublade kaupa raha ära petta.
  • Nõnda leiame enamasti kõigil maa-arstidel pruugiks võetud, arstimise vahendikke (rohtusid) viina ja piiritusega segatult sisse anda, olgu see püssirohi, peeneks tõugatud aknaklaas, telliskivipuru, pipar, türgi pipar või muud, sest need peavad kõik suus või keele peal hästi kipitama või kõrvetama: kuidas võiksid nad muidu haigust ära võita? – mis suus ei põleta, millel kibedat ja viha (mõru) magu ja kanget vänget ja ninasse tungijat haisu ei ole, mis abi sest tühjast võib loota?
  • Silm on kõige õrnem liige meie keha küljes…Kel silmad iial vigaseks saanud, see mingu kui võimalik viibimata õpetatud arsti juurest abi otsima, ja kui neid ligimalt saada ei ole, siis on parem pimedasse tuppa jääda ja külma allikavett silma peale panna, kui külaeitede ja aidameeste emandate rohtusid silma sisse panna. Kõige suurem silmatõbi ei jõua iial nii suurt kahju saata kui mõistmata silma arstimine.
  • Koristatud puhtas toas ei tohi pühkme-sõnnikut põrandal ega nurkades sallida: ei pesemata riistu lee peal ega söömalaual, ei ämblikuvõrke, tolmu ja sitta kuskil kannatada. Hoolas perenaine ei pea nuustikut ja luuda majas kuskil hellitama.
  • Pingid, lauad ja muud majariistad seisku puhtaksküüritud. Iseäranis peavad söögi ja piimariistad- nagu vaagnad, pütid, lüpsikud ja kapad –ühtepuhku liivaküna ja nuustiku voli all seisma, ja ei mitte Krantsi ja Karjapoisi keele-lakkumise puhastusel.
  • Tundsime üht nurja läinud roppu perenaist, kes –kui hunt talvel õuekoera ära oli näpistanud- kõigele külale naeruks nuttes kahetses: „Oh minu kallist kadunud Krantsikest! Oli kui virk tüdruk mul alati abiks; ei olnud leemekausi lusika ega piimapüti loputamist. Krantsike lakkus keelega kõik puhtaks!“
  • Oleks rohu andmine ja terveks tegemine nii kerge amet, et igamees selle asjaga korda saaks, siis ei oleks iial arstiameti õppimist ette võetud, mis, nagu targem rahvas teavad mitu aastat tuurib, ja arstile eluotsani uut õppimist tarbeks teeb, kui tema oma seisust õigel viisil täita tahab.

Loo kirjutas Aimi Hollo*

Broneeri külastus

Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Võru Instituudi uudiskiri banner
Vana Võrumaa muuseumid
Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing