Kui minust ükskord kuulukse: „Ta elas ammu!” –
Siis püha laulupikse heidan teie hinge,
Mu haruharvad sõbrad! läbi halli aja.

K. J. Peterson

Kristjan Jaak Peterson (1801–1822) oli esimene luuletaja, kes ülistas oma oodis „Kuu“ selle maa keelt. Tema aegumatus sõnumis kõlab usk eesti keele püsimisse.
14. märts, K. J. Petersoni sünnipäev, on meie emakeelepäev. Suurmehe lootuse täitumise tõestuseks ja oma eesti keele oskuse kinnituseks kirjutavad sajad inimesed sel päeval e-etteütlust. Muuseumi lugemistunnis loeme aga K. J. Petersoni loomingut ja meenutame andekat isiksust meie rahvusliku kirjanduse loojate hulgast.

Kristjan Jaak Peterson

KUU

Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
ilusa lõhnaga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ehk toreda häälega,
oma rammu tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:

Kas siis selle maa keel
laulu tules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge paelaga
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uju sisse. –

Nõnda inimeste vaim!

Oled sa ujus ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.

Uju-udu

1818

 


Liitu uudiskirjaga

Iga kuu ilmuv Vana-Võromaa muuseumide uudiskiri.

    Soovin saada uudiskirja aadressile:

    Lisainfo ja ilmunud uudiskirjad.

    Broneeri külastus

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid
    Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing