Tänavuste muinsuskaitsepäevade „Elav vana linn“ ajal on kõigil huvilistel võimalus külastada Kreutzwaldi muuseumis ka neid kohti, mis iga päev avatud ei ole – põnevate lugudega pööningut, keldrit, sauna. Võru vanalinnas elab 19. sajandi linnakodaniku elu ju just Lauluisa muuseum. Ringkäigule jutuvestjaga saab tulla 15. ja 16. septembril kella 12–13.
Avatud on fotonäitus „Kohtume Kreutzwaldi juures“.

Kiirfoto Võrus Kreutzwaldi juures

Pärast I maailmasõda tekkisid Eestimaal kõrvuti traditsiooniliste päevapiltnikega siin-seal kiirpildistajad. Peamiselt nähti neid laatadel (mistõttu nimetati neid sageli ka laadapiltnikeks), aga ka rahvarohketes kohtades ja vaatamisväärsuste läheduses.

Kiirpiltnikud ise kutsusid sellist pildistamist ameerikalikuks pildi tegemise viisiks. Umbes 10–15 minutit pärast pildistamist võis valmis foto kätte saada. Seda võimaldas uus tehnoloogia, mis tähendas, et fotoaparaadi sisse olid ehitatud vannid lahuste jaoks. Kiirpiltnik sai kohe pärast pildistamist käed aparaadi sisse pista, foto ilmutada ja kinnitada. Tõsi, pilti ei tehtud mitte filmile, vaid fotopaberile ja see tuli esmalt negatiivina. Seejärel asetati negatiivpilt aparaadi ette ning pildistati uuesti. Jäi veel ilmutamine ja kinnitamine sealsamas kaamera sees ning foto oligi valmis. Kogu protseduur võttis aega kuni 15 minutit.

Eestimaal oli üks kiirpildistuse pioneere Aleksander Kepnik (1892–1964), kes alates 1925. aastast tegutses Võrus. Ta sündis ärimehe pojana Pärnu eeslinnas Räämal. Alghariduse omandas ta Pärnu linnakoolis. Huvist fotograafia vastu läks ta kohe pärast kooli tööle Pärnus Riia tänavas asuvasse fotograaf Jakki (Jacki) ateljeesse. Seal töötas ta aastatel 1910–1914, seejärel mobiliseeriti sõjaväkke.

Maailmasõjas olles sattus Aleksander Kepnik 1916. aastal Saksamaal sõjavangi, seal õppis selgeks kiirpäevapildistamise. Pärast sõda töötas ta Petrogradis, kust 1920. aastal põgenes Eestisse. Ta asus elama Pärnusse, töötades esialgu ligi aasta fotograaf Homanni ateljees. Seejärel alustas Kepnik Pärnus iseseisva kiirfotograafina. Aasta pärast siirdus ta Tallinna ja töötas kiirpiltnikuna Jaani kiriku ees. Pealinnas töötades asutas ta esimese kiirpäevapiltnike ühenduse Eestis – Kiir-Foto Ühingu.

1925. aasta märtsis abiellus Aleksander Kepnik Tallinnas Võrust pärit Ida Lauluga ja samal aastal asuti Võrru elama. Siin asutas ta koos abikaasaga päevapilditöökoja Kreutzwaldi tänava majas nr 24, aga jätkas ka tööd kiirpiltnikuna, samuti valmistas kiirfotoaparaate.

Pärast seda, kui 1926. aastal avati Võru linna pargis skulptor Amandus Adamsoni kavandatud Kreutzwaldi mälestussammas, sai see koht Aleksander Kepniku peamiseks pildistamispaigaks, mida ta kuulutas ka kohalikus ajalehes.

Võrulased meenutavad, et Kepnik olnud soliidne ja sihvakas härrasmees, seisnud alati aparaadi kõrval ülikonnas. Et Aleksander Kepnik oli Võrus lugupeetud mees, seda tõendab kohalikus maakonnalehes Wõru Teataja 1935. aastal seoses tema 25 aasta tööjuubeliga ilmunud artikkel. Pole teada, kas mõni teine kiirpäevapiltnik on sellise au osaliseks saanud. Fotograaf Kepnik omalt poolt annab teada, et „tööjuubeli puhul on pildistamine poole hinnaga“.

Pildistamiseks tuli linnavalitsuselt vastav luba taotleda. 1930. aastatel maksis see 60 krooni aastas ja andis võimaluse pildistada ka mujal linnas. Saabunud Võrru, reklaamis Kepnik end kui „esimese pealinna kiirfototööstuse asutaja“. Laatadel pildistades oli tema pildistamiskohas see info alati väljas.

Mõne aja pärast sai Aleksander Kepnik Valga tööoskusametilt ka kutsetunnistuse nii fotograafia kui ka kiirfotograafia tööalal.

Võrus vähenenud teenimisvõimaluste tõttu suundus Aleksander Kepnik 1939. aastal aga Tartusse. Tema töökoht oli Toomemäel. Fotograafia areng muutis pildistamise lihtsamaks ja taskukohasemaks üha laiemale huviliste ringile, millega seoses kaotasid kiirfotograafid aina enam oma turust ja olid peagi sunnitud tegevuse lõpetama.

Aleksander Kepniku abikaasa Ida Marie Laul sündis 1899. aastal Võru lähedal Vagula külas. Alghariduse omandas ta Võru linnakoolis. Seejärel suundus Ida Tallinna, kus huvi fotograafia vastu viis ta kokku Aleksander Kepnikuga. Pärast laulatust asus pere Võrru. Alguses õppis Ida abikaasa kõrvalt fotograafia algtõdesid, kuid peagi tegutses juba iseseisva päevapiltnikuna oma ateljees. 1936. aastal sai ta Valga tööoskusametilt kutsetunnistuse fotograafia tööalal.

Ta oli natuurilt väga agar ja energiline, seega vastand oma abikaasale, kes pigem otsis vaikust. Muu hulgas oli Ida Eesti Fotograafide Ühingu liige, samuti tegev Võru naisseltsis Võruhõim.

1938. aasta suvel avastas Ida Tamula järves Roosisaare piirkonnas kiviaja asulakoha. Olles ujumisel kaotanud sõrmuse, hakkas ta seda järvest otsima, kuid leidis hoopis kummalisi luid, ürgveise sarve ja teisi esemeid. Ida Kepnik teavitas leiust Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetti ja selle juhataja arheoloog Richard Indreko saabus kohe Võrru asja uurima. Selgus, et tegu on väga haruldase avastusega: Ida Kepnik oli juhuslikult sattunud I kiviaja asulakohale.

Ago Ruus

 

---